Indrek Kiisler / ERR
9. märts, 2023
Ekspeaminister Juhan Partsi (Isamaa) hinnangul on Isamaa valijad liikunud põhiliselt Reformierakonna taha ning Isamaa vajab tema sõnul uut käiku, mis tähendab just eriarvamuste suuremat arvestamist. Euroopa Liidu rohepöördekava suhtes kriitiline Parts nimetab mitmeid selle elemente täielikuks rumaluseks.
Viimast valimiskampaaniat vaadates tundub, et USA sisemine kultuurisõda on kandepinda leidmas ka Eestis. Siin on EKRE kohta väidetud, et nad kopeerivad USA vabariiklaste parempoolse radikaalsema tiiva käitumisnorme ja arusaamu. Kas uues valitsuses saavad kindla koha ka ameerika demokraatide radikaalsema tiiva arusaamade esindajad vasakliberaalide näol?
Eks me saame seda näha. Aga ma soovitaks Eestis hoiduda sellisest ideoloogilisest võitlusest. See aktiivne ideoloogiline heitlus, mis toimub Ameerikas, on eelkõige seotud selle riigi ajaloo, kultuuri ja hoopis teiste oludega. See ei sobi Euroopasse, Eestist rääkimata, sest me oleme väike ühiskond. Kui tahta liberaalsuse-konservatiivsuse skaalast rääkida, siis tuleks kõigepealt paika panna baasmõisted.
Oleme ausad, EKRE pole mingisugune konservatiivne erakond ühel väga tähtsalt põhjusel - EKRE tonaalsus on täielikus vastuolus konservatiivsuse olemusega. Konservatiivid ei ole vihased, lõhkuvad, laamendavad ja kõikidele halvasti ütlevad inimesed. Edmund Burke'ist alates pole sellel mingit pistmist konservatiivsusega. Sama on liberaalsuse hindamisega läbi USA standardite. Sellises koordinaatteljestikus valimisi hinnata pole teoreetiliselt õige ega praktiliselt vajalik.
Riigikogu valimised ise olid tõeliselt demokraatlikud ja tulemused olid lootustandvad, et saame paika valitsuse, mis hakkab lahendama kümneid keerulisi Eesti ees seisvaid probleeme, mitte ei tegele tühitarbetute pseudoküsimustega. Ning loodetavasti ka opositsioon saab olema konstruktiivne.
Aga küsimus ei ole ainult kultuurisõdades, teine oluline rubriik on rohepööre. Praegu on poliitikas otsustajad, kes selles valdkonnas ei tee endale asju selgeks, nad on ajupestud. Nad korjavad läänest ükskuid jutupunkte, kuid ei mõtesta neid Eesti vaates läbi, mis on seal tõde ja mis ei ole. Me oleme ju juba 30 aastat olnud taasiseseisev riik ja võiks aru saada, et läänes tehakse ka vigu, neid on korduvalt tehtud. Sellised kunstlikult loodud küsimused tuleks lasta ühest kõrvast sisse ja teisest välja, neist ei tasu innustuda. Aga ka vasakliberaalid transpordivad meie avalikkusesse kultuurisõdade elemente ja räägivad sellest väga veenvalt, nii et sülge pritsib, kuigi need teemad on meile võõrad ja pole olulised.
Miks Isamaa, teie koduerakond sai kolmandiku võrra vähem kohti?
Isamaa peab taastama laiapõhjalisuse. Ükski ühiskonda vedavaks jõuks pretendeeriv erakond ei saa vaadata asju liiga kitsalt. Lisaks on jäädud Helmete toodud debati hammasrataste vahele, kuigi seal on suudetud jääda iseendaks.
Valijad said suure haava Helmete räuskamisest, eriti kui oldi Isamaaga ja Keskerakonnaga koos valitsuses 2019-2021. Isamaa on suutnud küll püüelda selle poole, et meil oleks Soomega sarnanev poliitiline kultuur, kus kõik osapooled suudavad enam-vähem teha koostööd nii valituses kui opositsioonis. Soome tüüpi demokraatia sobib hästi just väikestele ühiskondadele ja nende loomulikule kooshoidmisele.
Valimistulemus näitab, et Isamaa vajab kindlasti uut käiku, aga see vajab läbimõtlemist ja kitsast vaatest loobumist.
Mida te täpsemalt selle kitsa vaate all silmas peate?
Eelkõige keskendutakse ühele-kahele küsimusele. Tegelema peab kõigega ja olema peab uuenduslikum. Võtame sellesama konservatismi jutu, see lihtsalt ahendab. Me elame ühiskonnas, kus me ei tea kõikidele küsimustele vastuseid, sellepärast tuleb osata lugeda kollegiaalset teadvust, et sõnastada elujõulist poliitikat, mis viib rahvast edasi.
Paljud inimesed ei saa aru, miks me surume mõnes küsimuses oma arvamust jäigalt peale ja jääme kindlale seisukohale. Mulle ei ole meeldinud Isamaa pereheitmised – Vabaerakond, Eesti 200 ja Parempoolsed, need pereheitmised on teinud Isamaa vaateid järjest kitsamaks. Sellega lõigatakse ära erakonnasisene diskussioon ja mitmekesisus. Konservatiivne erakond peab just oleme mitmekesine, sest usaldatakse inimeste mitmesuguseid vaateid, mida rahulikus ja asjatundlikus õhkkonnas arutatakse ning saadakse ühe joone alla.
Isamaa on tahtnud vastutada eestluse jätkumise eest, aga seda ei saa teha viieprotsendilise toetusega. Siis tuleb võtta väiksem vastutus, siin on ju loomulik vastuolu. Me saame ju kõik aru, et liiga väike toetusprotsent ja liiga suur sõnum toob meelde ütluse "Suuga teeb suure linna, käega ei tee kärbsepesagi".
Kas Isamaal on käes hetk, kus ennast läbi vastandumise nurka mänginud EKRE-lt saaks valijaid tagasi? Kas vaja oleks vabaneda EKRE light kuvandist?
Isamaa on ise lasknud endale panna EKRE light kuvandi, kuigi viimasel ajal pole sellest räägitud. Aga mina arvan, et Isamaa valijad on praegu Reformierakonna taga.
EKRE on ju tegelikult vana Rahvaliit. Isamaa on olnud ju mõõduka keskklassi erakond. Meie valija ei ole ülirikas ja mis seal salata, ka vaesed inimesed. EKRE valijatel pole keskklassiga suuresti mingit pistmist. Võib-olla tugevama aatega valijate ja patriotismitundega valijate seas võivad kõlapinda leida ka Helmete mõned väljaütlemised, kui tegemist ei ole vihase väljapurskamisega. Tegelikult on Helmete sõnumitest võimalik leida ratsionaalseid ivasid, nad on vahel nupukad ja kindlasti kogemustega inimesed. Aga meie põhivalija on praegu Reformierakonna või Eesti 200 taga.
Viimased 25 aastat on Eestis olnud konstruktiivne rivaliteet Reformierakonna ja Res Publica, IRL-i, Isamaaliidu vahel. See on olnud väga edasiviiv rivaliteet Eesti poliitilises arengus.
Ja siin ei ole mõtet tegeleda selle ühe tuntud küsimusega, ma pean silmas kooseluseaduse rakendusakte. Pole mõtet taas tulla primitiivsesse maailmavaadete rägastikku, inimesed ei saa sellest aru.
Milline on teie praktiline soovitus, kuidas Isamaa peaks käituma kooseluseaduse rakendusaktidega?
Alati võib võtta eeskuju Saksmaast, mis on oluliselt kristlikum ühiskond. Sellistes küsimustes tuleb möönda, et inimestel on erinevad arusaamad, praegu polegi oluline, millel need arusaamad põhinevad. Alati saab inimestel erakonnasiseselt lasta vabalt valida. Muidugi tehti kooseluseaduse läbisurumisel riigikogus valskust, kuid see on juba ammu läinud rong.
Praegu ei pea Isamaa otsustama, see on loodava valitsusliidu otsustada, kuid ka siin sõltub uue valitsusliidu juhtide kogemusest ja tarkusest, kas see on teema Ukraina sõja taustal, meie inimeste majandusraskuste taustal, millega hakata tegelema. Nüüd saab viimase kahe aasta jooksul väga tugevasti arenenud Kaja Kallas näidata, kuidas ta ühiskonda tajub ja kas see teema jälle kisub Kallase arvates ühiskonna asjatult lõhki.
Seda te ei karda, et valitsuses olevad liberaalid kopeerivad samuti USA-st kultuurisõdade teemasid, millega meid tülli aetakse ja sisulised küsimused jäävad tagaplaanile? Või looritatakse kõiki tegevusi rohepöörde vajadusega, ka siis, kui majanduses tuleb teha valusaid otsuseid?
Ma kultuurisõdade osas arvan, et Reformierakonnas on piisavalt kainet mõistust. Aga rohepöördeküsimuses olen ma natuke kahtlev. Kui nad neli aastat tagasi hakkasid sellest nii-öelda oma teemat tegema, siis arvasin, et nad suudavad läbi majandusliku kalkulatsiooni eraldada terad sõkaldest. Nüüd aga vaatan, et järelekaalumist pole tehtud.
Täiesti selgelt on Euroopa rohepöörde meetmed läbi mõtlemata. Kogu energeetika ja rohepöörde diskussioon on väga-väga kraavi minemas. Eesti200 ja sotsid laulavad seda laulu igasuguse argumentatsioonita kaasa. Seega pole valitsuses ühtegi tasakaalustavat jõudu.
Uus valitsus peab juba lähiajal saatma Eesti LULUCF-i (EL-i metsanduse ja maakasutuse kliimaeesmärkide kokkulepe) ettepanekud, kuidas me tagame maakasutusest tekkivate heitmete vähendamise, kas me raiume vähem metsa, lõpetame turbatootmise või metsastame osa põllumaid? See saab olema üliraske valik.
See on trikiga küsimus. Praegune Euroopa Komisjon võttis need teemad 2019 päevakorda ja senised Eesti valitsused on olnud nendes otsustes osalised. Minu küsimus on pigem, miks me nõustusime sellise asjaga. Varem või hiljem selleteemaline diskussioon tuleb, aga Euroopas on ju tegelikult lõpetatud kliimaprobleemi ulatuse kriitika.
Meie teiega, härra Kiisler, oleme vanad hundid ja ei ehamata, aga ühiskonnad on viidud sellisesse alarmolukorda, väidetakse, et oleme maailmalõpu lähedal. Tegelikult see ju nii ei ole! Loeme kasvõi ÜRO poolt iga viie aasta tagant esitatavaid 2000 lehekülje pikkuseid raporteid. Seal öeldakse hoopis midagi muud, kui meile esitatakse avalikus ruumis.
Kliimaprobleemi lahendamine ülevalt antud käskude ja plaanimajandusega toob kaasa triljoneid eurosid kahjumit, ja selle raha kulutamisel ei pruugi olla mitte mingisugust tulemust ka CO2 vähendamise eesmärgi täitmisel. See kõik on butafooria. Tehakse tohutuid keelavaid samme ja kehtestatakse piiranguid, kõik see LULUCF-iga seonduv on suure küsimärgiga. Kliimaprobleem on kindlasti olemas, kuid see ei ole fataalne.
Valitsus peaks asjad üle vaatama, kuid ma saan aru, et minnes Brüsselisse lõpututele töörühmade nõukogude koosolekutele, siis seal on kehtestatud sisuliselt sõnumiterror. Aga ülevaatamist on vaja, sest need sammud, mida tehakse pika perspektiiviga, on vastutustundetud.
Praegused otsuste tegijad päästavad enda sõnul maailma, kuid otsuste elluviimise ajaks on läinud kuhugi mujale, kasvõi teisele tööle.
Hea, et valimiskampaanias lubati, et Eesti saab kliimaseaduse. Loodan, et selle sisuks on põhjalik teaduslik analüüs, mis tuuakse ka avalikku ruumi. See diskussioon saab olema väga huvitav. Praegune Maaülikooli metsateadlaste ja Tartu Ülikooli ökoloogide vaidlus on kliimadebati veepealne osa, kui vaadata seda, mis USA-s toimub.
Aga LULUCF-i piirangute osas ma küsiks järelemõtlemisaega. Täpselt sama moodi nagu Saksmaa valitsus võttis sisuliselt aja maha sisepõlemismootoritega uute autode müügi keelustamisega alates 2035.
Kui kohtuda selle valdkonna tööstusinimestega, siis mitte keegi ei kujuta ette elektriautode ühiskonda, vesinikuautodest rääkimata. Nende kasutuselevõtu kohta Euroopas on lehekülgede viisi vastamata küsimusi. Ja vastamata küsimused on ka asjade kohta, mida meie rohetiigrid propageerivad, rääkides Paldiski august (hüdropumpjaamast – toim.) ja kõigest sellest muust jamast. Need investeeringud on miljardite eurode suurused ja ma ei taha hakata rääkima energiajulgeolekust, inimeste hakkamasaamisest ja konkurentsivõimest. Nendele küsimustele on vastused puudu.
Tulles küsimuse alguse juurde tagasi, siis mul oli kergendus, et Reformierakond võttis selle teema oma tiiva alla. Reformierakonna inimesi teades tuleb terve mõistus lõpuks vee peale. Praegu on küll "gaas põhja" loosungid. Siin on kindlasti vaja järelemõtlemise aega. Ma tean, et surve on väga suur, see surve on ülimalt ideoloogiline ja see on kaotanud igasuguse ratsionaalse elemendi. Eesti peaks vältima täielikku rumalust ja minu arvates on LULUCF täielik rumalus.
Eraldi on veel murekohaks, et kui nendest probleemidest räägib EKRE oma traditsioonilises vihatoonis, nagu punane revolutsionäär Talvepalee ees, siis ei võeta seda teemat tõsiselt. Isamaa pole ka julgenud otse sel teemal sõna võtta ja räägib ridade vahelt. Just rohepöördega kaasnev on aga väga suur rahvuslik küsimus. Meie tuhandeaastane ajalugu ei saa sellise fanatismiga kaasa minna.
Õiglase ülemineku fond on hea näide, kus võileivahinna eest pannakse kivisöe ja põlevkivikaevandusi kinni. Inimesed käivad ja kirjutavad naeratava näoga paberitele alla, et Narva ja Ida-Virumaa saavad umbes 300 miljonit eurot. Samas on Eesti Energia kasum aastas 600 miljonit ja meile pakutakse selle eest seitsme aasta jooksul 300 miljonit! Mina saadaks selle raha tagasi, öeldes, et pistke see Brüsseli propaganda tegemisse. Paljud elektrituru planeeritavad reformid võivad sobida Lõuna-Saksmaale või Prantsusmaale, aga mitte meile. Mulle ei meeldi võrdlus nõukogude ajaga, aga ENSV kriminaalkoodeksis oli ka paragrahv kotikute laskmise eest.... Saite aru?
Sain aru. Meil kotikud ei elanud ega ela ka praegu.
Tõesti ei ela, aga paragrahv oli....
Loe intervjuud Juhan Partsiga ERR portaalist