Tartu Ülikooli raamatukogu direktor Krista Aru kirjutab sellest, et oleme küll erinevate asutuste suure ühise pingutuse tulemusena enamuse Eesti kultuuripärandist digiteerinud, aga selle materjali kasutusele võtmiseks tuleb astuda järgmised sammud. Toetan igati neid mõtteid!
Refereeritud Postimehes 07. juunil 2023 ilmunud artiklist “Kultuuripärandi talletamine on digiajastu «isamaa kohus»”.
Krista Aru kirjutab, et peamine küsimus, mis vajaks igast üksikust asutusest ja tema soovidest kaugemat sihti või püüet, on see, kuidas meie digitaalne kultuuripärand võimalikult rohkem ja sihipärasemalt kasutust leiaks, olgu siis ettevõtluses, elukestvas õppes, inimeste sotsiaalses olemises või hoopis keskkonnahoius.
“Üle-eelmisel sajandil, aastal 1888 algatas Jakob Hurt ülemaalise rahvaluule, keelemurrete ja rahvapärimuse kogumise, et luua teadmist esivanemate elust, et «meie esivanemate elupilt täielikult ja nägusalt igamehe silmade ette võiks tõusta ja ajaloo tundmiseks kindlaks mälestuseks seisma jääda». Omaenda põlvnemise lugu, mis kogutu kaudu hakkas lahti rulluma ja kujunema, kujundas maarahva – keda vaid mõnikümmend aastat varem oli hakatud eestlasteks nimetama – keelt ja meelt, aga ka rahvuslikku eneseteadvust ja enesetunnetust.
Hurda algatuse mõju oli veelgi suurem: kutsudes kõiki rahvaluulet koguma, oma panust andma, virgutas see iga üksikisiku unistust ja usku paremale elule ning hoogustas püüet haridusele. Rahvaluule üles kirjutamine ja saatmine polnud seega mitte ainult rahvale ajaloo, vaid ka lootuse andmine tulevikuks.
/…/ Kas meie põlvkond on oma kohuse täitnud, tagades Hurda ja tema kaasaegsete isamaalisele tööle meie mõistes parimad hoiutingimused ja põhimõtteliselt piiramatu kättesaadavuse? Mulle näib, et meil on siin alles pool rehkendust tehtud, sest kogu on küll hoitud ja kättesaadav, aga samas on jäänud iga põlvkonnaga kaugemaks ja võõramaks.
Nüüd, mil on digiteeritud mitmeid miljoneid lehekülgi autoriõiguste alt vabastatud õppe- ja teaduskirjandust, ilukirjandusest, ajakirjandusest, fotodest ja dokumentidest rääkimata, on ülim aeg taas küsida: kas me kasutame digitaalset kultuuripärandit parimal võimalikul viisil? Ehk kas rakendame seda suurt digitaalset kultuurivaramut teadlikult ja oskuslikult üldise ja üldsuse, «isamaa kohuse» huvides? Teame, et keelekorpused vajavad tekste ja sõnu, et eesti keel saaks ka tehisintellekti poolt mõistetud ja kasutatavaks keeleks. Kõik saavad aru: keel vajab kasutajaid ja masinad tuleb appi võtta, et eesti keel oleks elujõuline, et keelel oleks rohkem kandepinda, et keel oleks elus ja edeneks. Legendid, pärimused, loitsud ja mõistatused võiksid edasi kesta eestikeelsetes mängulistes virtuaalkeskkondades, paikkondlik kohapärimus või koduloouurimine võiks olla loomulikuks aluseks oma kogukondliku identiteedi kaasajastamisel. Jne, jne.
Võib-olla puudubki meil nüüd, mil tehisintellekt on oma kõigi võimalike arenduste ja rakendustega juba poolenisti uksest sees ning valmis toimetama elukeskkonna kõikides valdkondades ja harudes, veel vaid veendumus, et digiteeritud kultuuripärand pole midagi erakorralist ega eripärast, vaid on nüüdseks üks loomulik ja vajalik osa kultuuri ökosüsteemist, loodud tagama selle kestlikkust? Ning et ka kõiki digiteerimisotsuseid, alates digiteerimisele mineva materjali valikust ja lõpetades digiainesele tausta loomise või otsustega selle edasiseks rakendamiseks, tuleb seetõttu teha, lähtudes kultuuri ökosüsteemi terviklikkusest ja tervisest? Ikka nii, et vana kiht ei hääbuks, vaid et sellest saaks uus kooruda.”