POSTIMEES
17. juuni, 2022
Uue valitsuskoalitsiooni moodustamisel on üheks olulisemaks vaidlusküsimuseks, kuidas aidata inimesi kiire elukalliduse tingimustes kõige sihitatumalt. Tulumaksuvaba miinimumi tõstmine ei ole hästi sihitud lahendus, kirjutab Fookuse rahvastikupoliitika toimetaja Lea Danilson-Järg.
- Praegused vajaduspõhise toimetulekutoetuse määrad võimaldavad napilt ära elada
- Tööealiste ja -võimeliste inimeste toimetuleku tagamisel on peamine meede piisav palk
- Kui tulumaksuvaba miinimum tõuseks üle miinimumpalga läheneksime asjale valest otsast
Kui läbirääkijate eesmärgiks on jõuda vaid kõige vaesemateni, piisaks vajaduspõhise toimetulekutoetuse suurendamisest. Praegused määrad võimaldavad napilt ellu jääda, tulevikus on seegi küsitav. Sihitatus oleks sel juhul väga täpne – inimene peab igakuiselt tõendama, et on koos kõigi oma pereliikmetega läbi ja lõhki vaene.
Kui sooviks on vaesust ennetada, mitte ainult ravida, on asi mitmepalgelisem. Kuidas jagada ümber vahendeid neile, kes seda kõige rohkem vajavad? Üks viis selleks on lähtuda inimese sissetulekust. Sotsiaaldemokraadid ongi välja pakkunud, et tuleb tõsta tulumaksuvaba miinimum 800 eurole.
Paraku tekib siin sihitatusega probleem, sest abi saaksid ka need, kes teenivad üle 800 euro – neilgi jääks edaspidi rohkem raha kätte. Kokkuvõttes võib juhtuda, et enamus täiendavale maksuvabastusele kulunud rahast lähebki just üle 800 euro teenijatele. Samas jäävad abist täielikult või osaliselt ilma need, kes ei tööta või saavad vähem palka – kui pole maksustatavat tulu, pole ka midagi vabastada.
Kasvavate hindadega ongi ilmselt kõige enam hädas just need, kes mingil põhjusel, näiteks tervise, töötuse, laste- või eakate eest hoolitsemise tõttu palka ei saagi või töötavad miinimumpalga eest. Kui toetus jõuab enamuseni inimestest, aga vähem nendeni, kes seda enim vajavad, ei ole kindlasti tegu hästi sihitud meetmega. Sihituse mõte peakski ju tegelikult olema toetuse saajaskond võimalikult kitsalt, mitte laialt määratleda.
Hästi sihitud lahendus pole tulumaksuvaba miinimumi tõus ka seetõttu, et lähtutakse tuludest, kuid ei arvestata, mitut inimest tuleb sellest tulust ülal pidada. Ühesuguse toetuse osaliseks saaksid nii 800 eurot teeniv üksi elav poissmees kui nelja last kasvatav üksikema.
Kui mõlemat toetada sama summaga, on selge, et rohkem toetatakse poissmeest, sest kogu «abi» saab ta kulutada vaid iseendale. Üksikema peab sama summa jagama viie inimese vajaduste vahel – abi tema perele on seega viis korda väiksem.
Seejuures võib juhtuda, üksikema ei saa sedagi abi kätte, näiteks kui ta on väikelastega kodune või teeb osakoormusega tööd. Isegi kui lisaks tõsta ka üksikvanema toetust, saab lasterikas üksikema ikkagi kokkuvõttes vähem riigi poolt toetatud kui üksik meesterahvas. Samuti saaks sel juhul ühe lapsega üksikema tõhusamat abi kui üksikema, kes kasvatab näiteks kahte last.
Probleem jääb püsima ka siis, kui peres on kaks tuluteenijat – üksik mees on ikkagi riigi poolt rohkem toetatud kui lastega pere. Seega pole maksulangetusega võimalik kunagi aidata samavõrd sihitatult kui toetusega, mis arvestab ka ülalpeetavate arvu.
Kaja Kallas ütles eilsel pressikonverentsil, et tema ise, Jüri Ratas ja Priit Sibul laste- ja peretoetuste tõusu ei vaja, viidates ilmselt kõrgemale sissetulekule võrreldes keskmise perega. Kui see on nii, siis küllap ei vaja neist keegi ka olemasolevaid perehüvitisi. Samas on sedavõrd kõrgepalgalisi inimesi Eestis (kahjuks) vähevõitu. Enamusel peredest moodustavad lastega seotud kulud praegugi väga suure osa eelarvest.
Neid, kel toetust vaja pole, on tegelikult vähe ja nende välja sõelumine ei pruugi end ära tasuda. Üks lihtne ja odav võimalus selleks siiski on – võib seada lävendi, mida osad riigid ka kasutavad. Samas, kuhu tõmmata piir? Kes vajab ja kes enam ei vaja toetust?
Üks niisugune lagi on praegu kasutusel vanemahüvitise puhul – kolmekordne keskmine palk, hetkel 4043 eurot kuus. Sellest rohkem vanemahüvitist ühes kuus ei maksta ning küllap põhjusega – niigi teeb see pooleteise aasta kohta kokku ligi 60 000 eurot n-ö puhtalt kätte. Kuna elame e-riigis on kindlasti võimalik ka peretoetuste puhul aluseks võtta lapsevanema sissetulek ning lävendi ületamisel toetust mitte maksta.
Tööealiste ja -võimeliste inimeste toimetuleku tagamisel on aga kõige esmane siiski piisav palk. Algatuseks tuleks seega kaotada palgavaesus. Täisajaga töökoha miinimumpalk peaks võimaldama normaalset äraelamist, kuid täna see nii veel pole. Kui tulumaksuvaba miinimum tõuseks üle miinimumpalga läheneksime vaesuse probleemile selgelt valest otsast.